Muinsajal, mil puudusid veel vabrikud, mis tootsid ehitusmeistritele ja muidu abivajajatele liivapaberit, tuli lihvimiseks kasutada nahka ja lahtist liiva. Liiv valati nahatükikesele ja lihvitav ese pisteti sinna vahele ja tugevalt seda kõike üksteise vastu hõõrdudes esemeid lihvitigi!
Meie võtsime oma lihvitavaks esemeteks väikse kadakapuu tükikese, mida tükk aega enne nuusutasime, kui lihvima hakkasime. Ehk too nõnda hea kadakalõhn meenutab meie alateadvusele muistseid aegu? Töövõtte tegi keeruliseks asjaolu, et olgugi, et meil oli toetuseks alus, siis kombinatsioon liiv + nahk + puu ei tahtnud eriti hästi koos püsida ja liiv muudkui libises ära. Kord ära libisenud, pidi selle tagasi nahatükikesele tõstma ja nii tegelikult koguaeg. Kuna too meetod oli veidi tülikas, siis alustasin puutüki koorimist hoopiski noaga ja eemaldasin tugevama koore sellega (samas, eks vist esivanemadki kasutanud esmalt kirvest või midagi muud tugevamat). Seejärel lihvisin liivaga üldpinda siledamaks, kuid liivaga hõõrdumine tekitas taolise efekti, et tükike ei jäänud mitte siledaks, vaid pind oli nagu ülipeente udemetega kaetud - tõelise "puuvillaga"! Niisiis võtsin noa jällegi appi ja ka kätega hõõrdudes sain pinna jälle siledaks ning uuristasin sisse mõned süvendikud. Tulemuseks oli väike kaardus ora, mida saan kasutada näiteks mõne klapi kinnitamisel.
No comments:
Post a Comment