Liivaga lihvimine

Muinsajal, mil puudusid veel vabrikud, mis tootsid ehitusmeistritele ja muidu abivajajatele liivapaberit, tuli lihvimiseks kasutada nahka ja lahtist liiva. Liiv valati nahatükikesele ja lihvitav ese pisteti sinna vahele ja tugevalt seda kõike üksteise vastu hõõrdudes esemeid lihvitigi!
 Meie võtsime oma lihvitavaks esemeteks väikse kadakapuu tükikese, mida tükk aega enne nuusutasime, kui lihvima  hakkasime. Ehk too nõnda hea kadakalõhn  meenutab meie alateadvusele muistseid aegu?  Töövõtte tegi keeruliseks asjaolu, et olgugi, et meil oli toetuseks alus, siis kombinatsioon liiv + nahk + puu ei tahtnud eriti hästi koos püsida ja liiv muudkui libises ära. Kord ära libisenud, pidi selle tagasi nahatükikesele tõstma ja nii tegelikult koguaeg. Kuna too meetod oli veidi tülikas, siis alustasin puutüki koorimist hoopiski noaga ja eemaldasin tugevama koore sellega (samas, eks vist esivanemadki kasutanud esmalt kirvest või midagi muud tugevamat). Seejärel lihvisin liivaga üldpinda siledamaks, kuid liivaga hõõrdumine tekitas taolise efekti, et tükike ei jäänud mitte siledaks, vaid pind oli nagu ülipeente udemetega kaetud -  tõelise "puuvillaga"! Niisiis võtsin noa jällegi appi ja ka kätega hõõrdudes sain pinna jälle siledaks ning uuristasin sisse mõned süvendikud. Tulemuseks oli väike kaardus ora, mida saan kasutada näiteks  mõne klapi kinnitamisel.

Kõlapaela valmistamine

Kui esmakordselt kuulsin, et õpime selle kursuse raames kõlapaela valmistama, hõõrusin mõtteis käsi - super! Olen alati tahtnud seda õppida ja iseõppimiseks tundus see liiga raske. Selgus aga, et võtted polegi väga keerulised, kuigi eks ühekoos õppimine muudab protsessi ikka lihtsamaks ja arusaadavamaks.

 Valisime kõik oma lõngad, millest oma paelad tahtsime valmistada ja "joonistasime" oma kõlad - ehk siis nummerdasime 4 kõla vastavalt ära. Igasse nurka, augu juurde, kus lõng läbi hakkab jooksma, pidi veel eraldi numbri kirjutama.  

                               

                                        (pilt on internetist)

 See, mismoodi lõng aukudest läbi jookseb, on juba meistri enda teha. Nimelt võib lõng tulla läbi kas ees- või tagurpidi ja see sõltub juba sinu mustrist. Kuna meil oli neli kõla, siis ka "mustripilt" tuli 4x4.  Kõlad joonistatud ja lõngad välja valitud, oligi aeg asuda tegude kallale!

 Lõngajupid olid nii pikad, kui pikka nööri me ise tahtsime. Lõngad panime vastavalt mustriskeemile kõlade aukudest läbi. Kuna tahtsime ikka pikemaid paelu kui vaid 5 cm, siis pidime kogu selle kupatuse nõnda sättima, et seda saaks piisavalt pinges hoida. Miks pinges? Sest kõlasid tuli keerata ja just seeläbi tekib muster ning kui nöörid oleksid lõdvalt olnud, siis poleks muster moodustunud ja tulemuseks oleks vaid segapundar. 

 Kuna mina ja Kati istusime sellise koha peal, et kuhugile ei saanud oma tulevast kõlapaela kinnitada, siis pidime kupatuse enda vöö külge köitma!  Sidusime oma lõngad laua ja enda vöö vahele, mis aga tähendas seda, et pidime iseennastki pingul hoidma, sest selga küüru lastes ja ettepoole kummardudesl, vajus töö longu. 

 Valisin väga tagsihoidliku mustri - toonide vaheldumise mustast-valgeni. Kati, kes valis musta-valge lõnga vaheldumise eripidi, sai palju efektsema mustri, kuna must ja valge rõhutavad üksteist väga hästi. Kõlapaelad ei tulnud nõnda pikad, et võiksime neid mitu korda ümber kere kerida, nagu  Lembitu seda võis teha, aga raamatuhoidjaks ja ehk isegi mõne väiksema kotikese (mobiilkoti?) riputamiseks käivad küll!

 (pilt on võetud internetist)

Kõlapaela valmistamine paistis kõigile meeldivat ja hiljemgi arutledes ei kuulnud ma ühtegi  paha sõna.  Loodetavasti üks päev jõuan nii kaugele, et saan endalegi kõlad, kas siis puust või pangakaardist - loeb vaid see, et sul oleks lõnga ja nelinurkne nelja auguga nurgas plaadike! Muidugi võib tegelikult viimasele loetelule lisada ka oskuse kõlapaela valmistada ja töökoha, kuid samas eks see tahtmine ikka loeb vist  ikka kõige rohkem!

*Paelad olid omal ajal väga olulise sümboolse tähendusega ja  seda ei paista olevat unustatud - kaunist kõlavööd imetletakse ja iga kandja ning omanik võib õigusega uhke olla!

Nõelkudumine kui protsess

Nõelukudumisest üldiselt ja tehnikast: 
 Nõelkudumine oli ja on meetod, millega meie esivanemad omale riideid selga-jalga kudusid. Mis aga eristab teda siis nö "tavalisest" kudumisest? Tänapäevasest üldlevinud kudumistehnikast erineb too juba seepoolest, et kahe kudumisvarda asemel on üks suuremat sorti jäme nõel. Nõel võib olla puust, luust või siis mõnest metallist (raud, pronks). Ka töövõtte erineb töövahendite tõttu - nimelt meenutab nõelvarrega kudumine pigem heegeldamist kui kudumist. Lõng tuleb võtta jupikaupa ehk siis lõnga tuleb pidevalt jätkata. Lisaks võtab kudumine rohkem aega. Asjal on ka hea külg, nimelt hargneb nõelkootud ese sama kergelt, kui Gordioni sõlm!

Õppimisest: 
Iisakal istusime oma rühmaga kamina ees ja samal ajal kui tuli meid soojendas, lõõmas ka mõttetöö uudse tehnika õppimisvaevast. Nimelt ei tulnud tehnika teps mitte kiirelt kätte ja vaid mõned said juba esimesel tunnil võtte kätte. Tegelikult tuli välja, et alguse tegemine ongi see raskeim osa. Pusisin isegi mitu korda ja Liis pidi mindki mitu korda juhendama. Algul tundus, et jutkui sain nipi kätte, kuid siis teine hetk jällegi ei tundunud asi õige. Üheskoos rühmaga itsitades ja pusides, saime lõpuks kõik töövõtte kätte. Lõnga jätkamisel pidi lõngaotsi ikka tükk aega käte vahel keerutama, et nood ikka kindlalt kinni jääksid.  Lahe oli näha, kuidas neilt, kes said juba nipi kätte, küsisid teised õhinalt abi, mitte ei jäänud lihtsalt passima ja ootama, et mingi imeläbi neil nüüd kudum käte vahele tekib.
 Olles tehnika ära tabanud, läks töö kiirelt! "Segasin" Iisaku valgele lambavillast lõngale hulka kodust leitud türkiissinist- ja halli villast lõnga ja valmistasin mobiilkoti tooriku. Lõnga aga jätkasin mugavamal moel, sest igakord polnud vett käepärast (nimelt aitab niiskus paremini lõngaotsi siduda) ja lihtsalt sidusin lõngaotsad kinni ja peitsin otsad ära.

Nii, nagu ma imestasin kedervarrega ketramise puhul, imestan ma nüüdki - pidi inimestel ikka jaksu olema, et sellise tehnikaga endale riided selga saada! Oleks siis tegu olnud lihtlabaste rõivastega, kuid riided olid ju ka ilusad ja keeruliste motiividega kaunistatud. Samas, ega muid võtteid ju polnud. Tublid käsitöömeistrid olid need meie esivanemad!  :)

 Esmaspäevased pärimuse-tunnid toimuvad Iisaka talus. Sealsed perenaised Mare ja Liisi tutvustavad meile kõike muinasajaga seotut, eriti Eesti muinasajaga. Tundidel on ka praktiline pool - teeme käsitööd, mängime mänge jms.

 Esimesel korral tegime tutvust ja saime ülevaate muinasajal elanud inimeste argipäevast. Vajadusel sai ka konspekteerida ja et kõik vaid teooriaks ei jääks, mängisime läbi ka ühe muinasaja perekonna nii-öelda "igapäevaelu". Mina olin vana ja tark memmeke, kes pidi ohvriandi tooma ja latselatsekesi valvama. Taoline rollimäng oli miskit uut meie jaoks ja väga naljakas! Tundide lõpetuseks jõime vaarikavarreteed ja sõime imehead saiakest. :)

 Teisel korral alustasime oma tunde õdusalt sooja kamina ees istudes ja kuulates Mare juttu erinevatest mängudest ja mänguasjadest. Kõik me oleme väiksena vurri keerutanud ja sedasama tegid ka muinasaja lapsed. Saime taaskord seda lapsepõlverõõmu katsetada - mõnel vurises vurr kohe, kuid mõned (sealhulgas ka mina) pidime natuke rohkem vaeva nägema. Lõpuks oli nipp aga kõigil käes ja oligi aeg uueks mänguks. Mängisime "Rootsi kunni", mis käis nõnda: 

1. Meid jaotati kaheks rühmaks ja pandi vastakuti seisma üle toa.

2. Kahe rühma vahele asetati erinevad puust klotsikesed ja võitis see rühm, kes sai pikali visatud kõige keskmise klotsi, mis oli Rootsi kuningaks.  Konks seisnes aga selles, et enne pidid sa oma vastasrühma nö "armee", mis koosnes muidugi puust klotsidest, maha viskama ja niimoodi jupp haaval liikuma kuningale lähemale. 

Juhhei - meie rühm võitis!

Peale adrenaliini tekitavat mängu pidime ka ise mänge välja mõtlema. Abiks oli meil 10 kadakapuust lõigatud juppi ja 2 täringut. Tegelikult puudusid neil täringu-täpid, kuid kõik siiski tegid neist täringud, sest kujult olid nad ju samad. Jagasime endid ära ja mina mõtlesin koos Viviannega kaks mängu välja. Kullamängu õpetus on siin: http://vivianneparimus.blogspot.com/ , kuid Lambamängu õpetuse kirjutan siiasamma üles: 

* Mängijaid on 2

* Mänguks on vajalik 10 lambakest ja 2 täringut

Kadakajupid on lammastest ja kumbki mängija saab alguses endale 5  lambakest. Seejärel pannakse paika, kellele kuuluvad paaritud ja kellele paaritud silmad. See, kes valis paaritud silmad ja saabki veeretades paaritu arvu, saab vastasmängijalt ühe lambakese ja vastupidi. Veeretamine käib kordamööda. Võidab see, kel on kogu vastasmängija lambakari endale püütud!

Kolmandal korral mina kahjuks puudusin, kuid kuulsin teistelt, et tunnid toimusid hoopiski koolimajas. Nimelt õpiti käsitööklassis, kuidas kedervarrega kraasitud lambvillast või siis heidest lõnga keerutada/kedrata.  Tänu Vivianne juhendamisele sain ka mina kedervarrega ketramise kiirelt selgeks. Pean nentima, et tegu on väga mõnusa tegevusega, kuid ei kujutaks ette, et peaksin ketrama nõndaviisi piisavalt lõnga ühe meestekampsuni jaoks!

Maastik kui kihiline tort arheoloogidele ja ajaloolistele

Maastik on kui tõeline maiuspala meie ajaloolastele - arheoloogide abiga tuvastatakse just maastiku eri kihtidest pärinevate leidude põhjal meie ajalookäik. Arheoloogilised leiud näitavad, kuidas eri piirkondades ühiskonnad toimisid. Näiteks, kes kasutasid luust nõelu, kes  savinõusid jne.
 Nii nagu tordiski on kihtides vahelduv kreem, on ka maastiku kihtides talletatud erinevad ajastud. Kihtide järjestus ja neist leitavad esemed näitavad meile, kuidas on toimunud näiteks olme-asjade areng (kuidas on muutunud seppadel tööriistad aja jooksul jne).
  Kihilisus loob võimaluse näha ajalugu väga mitme nurga alt. Kui esialgu on välja kaevatud vaid viis kihti ja nende põhjal pandud paika meie ajalugu, siis kui tuleb uurimisrühm, kes otsustab välja kaevata kuni kaheksa kihti, võib nende tulemus lükata kogu senise arusaama pea peale.  Seega on maastiku puhul tegu kui tordiga, mida süües esialgu tajud vaid tugevat magusa maitset, kuid mida amps edasi, seda rohkem tuleb magusa maitse kõrvale eri nüansse.